Enne, kui midagi teha, tuleks kõigepealt veenduda, kas on ikka mõistlik margi eemaldamine ümbrikult. Koos ümbrikuga võib selle väärtus palju suurem olla, kui postmark eraldi.
Kui oled oma otsuses postmargi eraldamiseks kindel, siis tuleks postmargid ümbrikult välja lõigata piisavalt suure tükiga, et postmargi servad kindlalt terveks jäävad. Järgmiseks aseta ümbrikulõigendid leigesse vette (võib lisada ka natuke soola – aitab värve kinnitada). Vesi ei tohi olla liiga kuum – see võib rikkuda margi. Plastikust markide lahtileotamine võib võtta tundumalt rohkem aega. Tuleks jälgida, et lõigendi aluspaber ei oleks väga värviline. Kui on, tuleks see eemaldada võimalikult ruttu.
Peale margu eemaldamist aluspaberilt loputa lahtitulnud margid teises puhtas leiges vees ja lao märjad margid heledale vettimavale paberile (mitte jooneline ega ruuduline) ja pane koos sellega ajalehe vahele. Peale suurema lahtise vee imendumist pane uue heleda lehega uue ajalehe vahele. Veel õige pisut niisked margid (peaaegu kuivad) pane raamatu vahele kuivama ja raamatuga pooleks päevaks või päevaks pressi alla.
Tähelepanelik tuleks olla selllega, et margid ei kuivaks selle esimese paberi külge, samuti ei soovitaks marke panna otse ajalehele, ajaleht määrib ja rikub margi tagakülje tihti ära.
Teine asi on n.ö iseliimuvate kleepsumarkidega.
Kleepsumarke on kahesuguseid – osal tuleb “plastliim” kirmena ära, teistel mitte. Need, millel ära ei tule, tuleks lasta kuivada “selili” mingil võrgul ja pärast liimipool puuderdada talgi või mõne muu mittesöödava pulbriga. Siis ei kleepu enam alusele kinni.
Aga lõpuks veelkord – kui vähegi kahtled, siis ära tee midagi pöördumatut vaid uuri asja ja otsusta siis, kui oled otsuse pädevuses veendunud!
Mõned margid, eriti 19 saj ja 20 saj alguse omad, oleks mõistlikum pigem jätta ümbrikule. Nii on nende väärtus tõenäoliselt kõrgem.
